​Ma ei ole ammu oma toortoidu teekonnast kirjutanud, kuigi jagamisväärset on olnud uskumatult palju, aga ju siis need täistuuridel tormlevad energiad ongi tahtnud minuga pikalt üksi olla.
Aga mis siis pärast suitsuvorsti jupi söömist ikkagi saanud on :)
Jah, eelmisel kevadel ehk minu viiendal toortoidu aastal otsustasin, et lasen toiduteemad täiesti vabale kulgemisele jälgides oma keha soove erilise tähelepanuga. Olin valmis isegi selleks, et grilliõhtutel tõstan lõpuks ka searibi ette. Seda aga ei juhtunudki. Aasta jooksul sõin lisaks suurtele puu- ja köögivilja kogustele ühel korral kohaliku taluniku kasvatatud kalkuniliha, mõnel korral kohalikku suitsukala, räimed tomatis konservi, killukese maailma parimat Sepa mahetalu sõira, kausi jäätist ja kodujuustu, paki Komeedi komme ja kõik. Ma nautisin neid toidukordasid sajaga! See on lihtsalt vägev, kuidas meelestatus mängib meie seedeorganite töös niivõrd suurt rolli. Kiiresti, tähelepanuta ja muremõtteis süües paneme me kehale vastutuse ja tohutu koorma kogu sisse visatud „last“ kuidagi soolestikust läbi vinnata, samas aeglaselt nautides, tänutunde ja täieliku kohalolekuga põhjalikult närides toimetatakse iga asi vajalikku kohta optimaalse energiakuluga.  Ma olen väga tänulik selle aasta eest, sest see on viinud mind iseendale suure sammu lähemale ja imelikul kombel on toidus selles suur roll olnud.
Minu õppetunnid sellest perioodist:

• Sain kinnituse, et minu kehale listööd loovate isude taga on allasurutud emotsioonid – siin muidugi veel tööpõldu on, aga olen oma tugevusega tummise kontakti saanud ja see annab ürgse edasi liikumise tungi.
• Kontakt maaga on minu esmaabi . Tänapäeva e-maailmas on enda korralik maandamine igaühele käepäraseim viis toetada oma tervikolemist. Nii et jalad paljaks!
• Usaldan iseennast iga päevaga järjest enam. Kuna kõikjalt peale tulvavat ja tihtipeale üksteisele vasturääkivat info on väga palju, siis selle keskel tasakaalu saavutamine ja säilitamine põhineb tugevale ühendusele iseenda kõrgema tarkusega, mis meis kõigil olemas on (isegi siis, kui me parasjagu ei tunneta seda – ta on alati olemas ja valmis aitama kui küsitakse, juhul kui ratsionaalne meel lubab säherduse asjaga üldse tegeleda...)
• Kogu tarkus on mulle igal ajal ja igal pool kättesaadav – ei ole vaja tormata enam kursuselt kursusele. On lihtsalt olemise aeg.
• Minu kehast on saanud mu usaldusväärne partner. Iga kehast tulenev aisting on väärt märkamist ja vastavat reageerimist. Ma tean nüüd, et minu keha soovib mulle alati ainult parimat ja igas olukorras liigub ta vankumatult tasakaalu poole. Keha on ikka nii tark!
• Ma sain kogemuse, et ma saan süüa praktiliselt kõike, aga mu keha eelistab puuviljarohket väherasvast toortoitu ja seda ma talle ka suurima rõõmuga pakun.
• Ja kui tuleb kahtluseuss, näiteks oma terve mõistuse, vitamiinide puuduse jm pärast, siis lasen tal suurima rahuga olla, jälgides huviga ta vingerdamisi.

Inspiratsiooni kirjutamiseks sain seekord Leisi Lapikoja kirgi kütnud postitusest ausa väikeettevõtluse võimalikkusest kodumail. Kõigepealt suur tänu autorile teema ülesvõtmise eest! Soovitan soojalt lugeda tema 29.jaanuari postitust.
See kõik on nii tuttav ja omal nahal läbikogetud ning ma olen temaga igati päri. Enda kogemusest saan lisada juurde olukorra, mis juhtub siis, kui töökuse ja aususe hinnaks tervis satub olema. No ja mitte lihtsalt nohu ega köha, vaid kapitaalsem kokkuvarisemine.

Nii ja kuidas edasi? Vingumine ja hädaldamine mulle ei istu, kui on jama, siis tuleb liikuda lahenduse leidmise suunas. Igasugused arstiabi garantiid peaksid ju mulle kehtima, sest kõik küsitud maksud on makstud õiges mahus ja õigel ajal. Õige pea saabus selgus, aga ainult selles osas, et alanud on lõpmatusena tunduv tee. Lugematu arv kordi igasuguste masinate all, peal ja vahel olemisi ei toonud lahendust. Mind tunnistati tervemast tervemaks. Iseenesest ju suurepärane uudis, aga millest pole kasu olukorras, kus kätt ja jalga ka tõsta ei jõua.

Minu patsiendikaardi paksus ajas iga järgnenud tohtri üha rohkem segadusse ja polkovniku lese sündroomi kahtlustusega võisin juba ette arvestada. Kogu selle möllu sees kohtusin ka tegelikult ju väga sümpaatsete tohtritega ja mingil hetkel hakkasin aduma, et nemad polegi milleski süüdi, tegelikult pole keegi milleski süüdi...lihtsalt ajajärk on selline pöördeline, võiks isegi öelda, et vanu paradigmasid lõhki käristav. Kõik need arstid praktiseerivad seda, mida neile on koolis õpetatud, valdav osa neist on lisaks ka targad (need ei ole teps mitte pelgalt linnalegendid, et vaktsiiniosakonna tohtrid juba palju aastaid tagasi oma suguvõsa lapsi vaktsineerida ei riskinud...jne). Kahjuks jääb paljudel juhtudel puudu julgusest. Julgusest tunnistada, et kui üks ajastu on ennast oma võtetega ammendanud, isegi juba endale vastu töötama hakanud, on aeg muutusteks. Kõige kurioossem oli selles kadalipus ühe arsti tunnistus mulle, et nad ei tohi oma kabinetis hoida küünlaid, sest see on liialt esoteerilise maiguga...alleaa.

Jah, kogu see raskekahurvägi kardab esoteerikat nagu tuld. Mida ei näe, pole olemas. Lihtne. Nii on väitnud minugi ratsionaalne meel, matemaatika-majandusalane haridus takka kiitmas. Aga võta näpust! Imesid juhtub. Näpust kinni võtjaks oli seekord täiesti tavalise akadeemilise meditsiiharidusega arst, kelle ma siinkohal suurima rõõmuga nimeliselt ära nimetan: Dr.Riina Raudsik. Ma ei tea, kust tuleb tema ekstraannus julgust ja südame soojust, aga Jüri perearstikeskuse juhatajana teeb ta sealses keskkonnas ja oma loengute kaudu üle Eesti tööd, mida on raske ülehinnata. Tean, et temasuguseid müüdimurdjaid on meil õnneks veel ja siinkohal kõigile tänud ja jaksu edaspidiseks!

Selleks ajaks olin ma muidugi enda ümber koondanud teisigi inimesi, kes oskasid mulle arusaadavas keeles selgeks teha inimloomuse ja –keha tegeliku toimimise reegleid. Suured tänud siinjuures Mercedes Merimaa ja Anatol Sügis! Üks keemik ja teine füüsik – selliste teadlastega on lausa lust ELU avastada! 
Et pusle päris kokku panna, õppisin poolteist aastat inimkeha anatoomiat ning toitumise seost erinevate haigustega. Nii hakkas minu silme ees lahti rulluma tõsiasi, et keha on tervik ja et igale füüsilisele haigusele eelneb muutus ehk siis tasakaalutus vaimses plaanis. Ja lõppkokkuvõttes tugineb kõik valitsevatele hoiakutele-mõtetele-tunnetele. Noh, ja selle teadmisega on selge, et vastutus tuleb endale võtta ja asjaga tegelema hakata. Mida ma teen siiani ja järjest suurem rõõmuga, sest tulemused hakkavad vaikselt, aga kindlalt tulema.

Need mõtted otsustasin kirja panna aga seetõttu, et nii nagu ma oma loengutel ikka ja jälle ütlen, pole mõtet raisata oma energiat süsteemi süüdistamisele, küll aga tuleb võtta aeg ja vastutus, et muudatusi eelkõige ise ellu viia ja arstkond sellesse parimal moel ja kombinatsioonis kaasa haarata. Sest kui igaüks meist saab järjest enam teadlikuks sellest, mida keha paranemiseks tegelikult vajab, siis me ei pea kannatades ootama seda vähemalt paarikümmet aastat, mis meditsiinihariduse toimivaks reformiks nii või teisiti kulub.

NB! See ei ole üleskutse arstiabi eiramisele, vaid oma õiguste, kohustuste ja võimaluste selgemale teadvustamisele ning seeläbi paremale koostööle kõikide suurepäraste tarkade arstidega!

Tänuga,
Herdis

Tänan sõber O., et mind „pastakat“ haarama inspireerisid!

Pikka aega pole avalikult ridagi kirjutanud, sest omaette on olnud turvalisem.
Turvalisem uskuda ja mitteuskuda, kõvasti kahelda ja katsetada, endamaks saada.

Lahe on vaadata, kuidas ümberringi käib umbes sama kulgemine. Ju siis on aeg küps. Skeptikuist vormuvad need kõige tulihingelisemad asja edasiviijad. Mõni ütleb sust lahti ka, et liiga lillelapseks oled kätte läinud. Või suisa emotsionaalselt tasakaalutuks. See on vastikult valus, sest äkki on seal veidi tõde. Või siis vähemalt kõigile jaguvat õigust. Aga valu surub sind koolipinki, nõuab äratundmist ja auga välja teenitud vabadust. Lükka ainult rind ette ja astu läbi. Kui julged. Kui mitte, siis vaigistamiseks sobivad narkotsid: endises headuses töötab suhkur (eriti see valge), aga sobivad ka suits, alkohol, helendav ekraan jm. meelemürgid.

Kui valida vabadus, on siingi abimehi hulgi: sügav hingamine, kohal olemine, paastumine jne. Raske ja ebamäärase vastutuse teeb paremini tajutavaks ja kergemaks ka kergem toit.

Toortoit särab ja õitseb endiselt minu igas päevas. Rütm on sees, vabadust rohkem, hirmusid vähem. Üha enam saab selgeks toidu mõju selge ületähtsustamine (ka minu enda poolt). Söö või raudnaelu, kui kanalid puhtad ja tunnetus paigas. Kui selle puhtusega on nagu on, siis töötlemata toit on kindel abiline. Koristab ja laeb nii et mürtsub.

Hirmujutud vitamiinide jt oluliste asjade puudustest ongi Hirmu Jutud. Nojah, istume siis maha ja kuulame neid. Esimene jutt võibolla räägib sellest, et hirmu taha peitub võime keha tegelikke soove mõista. Teine jutt annab teada, et puudujääkide peamine tekitaja ongi hirm ise. Kolmandast kostub välja see teada tuntud suurte silmade lugu. Neljas paneb käed puusa ja käsutab kõikvõimalikke proove ja analüüse tegema, et kas siis saaks lõpuks rahu majja! Viies, kuues ja seitsmes sellest kambast kuulutavad, et nii oli, on ja jääb.  Ja nii ongi. Hirmu tekitavaid olukordi jääb alatiseks olema, see, mis muutuda saab, on reageering neile. Koge või põgene! Ja anna endale armu. Mõningad põgenemised teevad ehk selle järgmise kogemise teadlikumaks. Ja kui ei teegi, siis on see lihtsalt üks põgenemine, millel pole argpükslusega midagi tegemist. Ja üleüldse pole miski vale ega õige. On vaid Minaks olemine.

Nii pikad blogipostituse vahed tulenevad sellest, et teel olles on huvitav. Vahepeal isegi nii, et ei taha midagi näha ega kuulda, millegi kirjapanemisest rääkimata. 

Toortoidule üleminek on suurpuhastus. 
Keegi ei ütle sulle alustades, mis sind eest ootab, kui pikalt see kestab ja kui paha sul võib olla. Muidugi on võimalik infotulvas leida eelkäijate lugusid, aga kellegi teise kogemuse ongi kellegi teise kogemus. Sinu oma mosaiik moodustub kordumatus kombinatsioonis ja selle lõplik usaldamine on vahel paganama raske, eriti kui vanad uskumused istuvad hämmastava järjekindlusega võtmepositsioonidel. Näiteks, kui ma ei saa süüa liha, lihtsalt iga minu keharakk väljendab seda piisava innukusega, siis miks on endiselt minus alles veendumus, et ilma lihata ei ole võimalik tugevat trenni teha? Või siis see, et puuvili on vahepala, mitte põhitoit. Jah, ma söön nüüdseks põhitoiduna puuvilju, aga ikkagi on veel kõhklusi, sest vana mall ei saa veel aru, et on praeguseks hetkeks ikka väga iganenud. Loomulikult saan ma oma mõtlemisest aru - peavoolu meedia külvab igapäevaselt tonnides infot selle kohta, kuidas millegi mittesöömisel jääme ilma vajalikest ainetest, kukume kokku, muutume nõrgaks, teeme endale karuteene jne.
Paanika igal sammul ja üha kasvavalt. 
Ma olen juba nii tugev küll, et kaasa ma sellega enam ei lähe, aga ometigi kõhklusi veel pinnale kerkib. Las nad siis tulevad, vaatan neile otsa ja kulgen edasi. 

Ah et mis pärmseenest on saanud?
Pärmseen otsustas tagasi tõmmata.
Ma olen enda üle ikka väga uhke, et ma suutsin tavapärasele ravidieedile vastu panna ja usaldasin iseennast ja häid nõuandjaid. Minu kahtlused osutusid õigeks - pärmseene vohamine ei ole suhkrute massilise tarbimise tagajärg, vaid eelkõige liigsetest rasvadest tulenev probleem või siis tegelikult kombinatsioon nendest kahest.
Kui keegi vajab tõestust, siis selleks võib olla ka minu enda pärmseent taltsutav menüü: 80% kogu kaloraažist moodustab magus suhkrurikas puuvili, ülejäänud on 10% valku ja 10% rasva. Tavadieet selles olukorras välistab nädalaks-paariks kõik suhkrud. NB! Ka puuviljad! Jah, see võib lühiajalist abi anda, aga kui sa peagi vanade söömisharjumustega jätkad, algab kogu trall otsast peale ja nii on paljud naised pärmseenega hädas pea terve elu.
Loomulikult tundub enamikele minu menüü ennekuulmatu kui mitte isegi hullumeelne, aga veidi kehakeemias toimuvaga tutvudes hakkab üldpilt su silme ees lahti rulluma ja kõik asetub loogiliselt paika. 
Muide, alguses tundusin ma isegi iseendale segasena, seega ei pane pahaks seda teiste puhulgi :)
Aga, kuniks mina lasen teil olla sellistena nagu te olete, siis palun endagi suhtes sama!

Niisiis kogen teel olles edusamme vaheldumisi kuristiku serval kõikumisega. Vahel olen julge ja piilun alla kuristiku poole...häh, ja selgub, et kõigest pisike lohuke vaatab vastu...
Selle kogemine lisab tarmukust edasi rühkida ja vahele lipsavaid liuglemisi nautida.

Julget kevadega koos tärkamist ja märkamist mulle ja sulle!

Jah, sa oled ikka veel aktsioonis, minu sees. Muidugi oleks toredam seda kõike mineviku vormis kirjutada, aga las siis olla nii – praegune hetk koos tasakaalust väljas pärmseenega.

Ma ei hakka siinkohal rääkima selle tasakaalutuse kõikidest erinevatest võimalikest sümptomitest. Väike googeldamine annab uudishimulikule põhjaliku ülevaate nii piltide kui jutu näol. Minul endal on välja pakkuda nii pilt (valgetäpilise selja pildi panen ühel õigel hetkel üles komplektina „enne“ ja „pärast“ :)), kui ka meeleolu muutused, nõrkus jms.

Kui ma esimest korda sattusin lugema üht kirjatükki sellest, mida see meie kehades pesitsev mikroorganism ülekasvu tingimustes põhjustada võib, olin sügavalt ehmunud.  
Milline kole tegelane! 
Veel veidi lugemist/ uurimist ning minu sisse hakkas imbuma arusaam, et too kole tegelane teeb hullupööra tööd minu aitamiseks. Tema seisab ju silmitsi minu magusahimu tagajärgedega – tõeline koristustööde direktor!

Minusugused magusakrõllid arvavad tihti naiivselt, et pärmseent saab erinevate suhkrutega ära petta, noh, et vahetan valge suhkru pruuni vastu ja siis pruuni suhkru puuviljasiirupi vastu ja siirupi banaani vastu. Ja ma ju söön niiiii tervislikult, et kuidas mul üldse saab sellise asjaga muret olla!  Seetõttu on mõistetav, et mulle ei meeldi lugeda ega ka järgida pärmseene ohjamiseks mõeldud tavadieete – seal on väga soovitatav igasuguse magusa eemaldamine menüüst kaheks nädalaks, sh kõik puuviljad. Puuviljatoitlane ilma puuviljadeta...ei kõla väga hästi! Olgu, ma peaks ju need paar nädalat vastu, aga tihtipeale võib näha ka madala puuviljade osakaalu soovitusi edaspidiseks. Ja see mulle ei sobi!

Mis veel aitaks ohjata seda nõiaratast? Kas minu toidus on veel midagi, mis on sellega seotud? Enda arvates olin kõik sedalaadsed toidud ellimineerinud: äädikad, pärm, lisaained, kodukeemia, jahutooted ja suhkrud niikuinii. 
Aga miks ikkagi siis jääb suhkur vereringesse pärmseene toiduks, selle asemel, et minna rakku oma tööd tegema? 
Ma jõudsin tuumani. Vähemalt enda arvates. Vastus ei sobi tavameditsiini arusaamade piiridesse, aga usun, et pärmseene ohjamine on tugevalt seotud suhkru ja rasva kombinatsiooniga – liigne rasv ei lase suhkruid rakku! Aga kui palju on liiast ja kui palju on paras? Sõltub organismi seisundist ja see on iseendale ära tundmiseks. Mina olen seisus, kus misiganes kogus on palju. Usun ja loodan, et minu kombinatsioon töötab minu jaoks parimal viisil ning koristuspealik saab väljateenitud puhkusele minna ! 

NB! Iga inimene on erinev! Õnneks :)  Sellest tulenevalt ei tohiks kusagilt (kas selle kirjatüki) loetut/kuuldut enda peal kergekäeliselt katsetada! Aga ühes võib küll kindel olla - sõber pärmseen on taltsutamiseks ja koostöö tegemiseks, mitte hävitamiseks!

Konfliktoloogia kursuse üheks koolitööks oli  filmi „Viharavi“  vaatamine. Jack Nicholsoni abiga hakkas rulluma lahti tõsiasi, et hea võib olla halb ja halb võib olla hea (sellele äratundmisele jõudmine oli mulle aluseks hinnangute andmisest loobumisele).

Mina tahtsin ka kaua aega hea inimene olla. Kilode kaupa allaneelatud-surutud tunded pakkisid end koos toiduga kokku erinevatesse keha osadesse ja mitte lihtsalt natuke tee pealt eest ära, vaid kõige tagumistesse nurkadesse ja soppidesse, nii kaugele ja sügavale ära, kui vähegi veel võimalik. Ühelt maalt hakkabki tunduma endale ja teistele ka, et tegemist on erakordselt lahke, rõõmsameelse ja ALATI naeratava inimesega. Kui  lihtne on kaaskodanikke ära petta, endast rääkimata...

Kuidas ma sellesse seisu jõudsin?

Väikse lapsena oli  viha käsitlus lihtne – viskad sopaloiku selili ja röögid, vähe suurema ja teisemelisena lendasid asjad ja paukusid uksed (nõuka ajal ei olnud uusi taldrikuid-tasse väga kusagilt võtta, seega läksid kasutusse pehmemad esemed, näiteks toasussid. Mingil moel õnnestus siiski ka nendega ühe toa aken kildudeks visata :)).  20+ vanuses ja kahe lapse emana need moodused enam ju ei sobinud. Enda tunnete täiskasvanulik ja ennast ning teisi austav verbaalne väljendamine vajus sünnitusjärgsete depressioonide sohu. Palju lihtsam oli end taltsaks süüa ja nii ma toidu orjusesse sattusin. Minu kogemuste järgi rahustab-lohutab kõige paremini suhkru ja rasva kombinatsioon. Nii nagu sõltuvused ikka on ka selle juures natukestki rahuldust pakkuvad kogused üha kasvavad. Ühtäkki avastasin, et enamik minu päevasest toidust koosnebki vaid nendest kahest. Null köögivilja, või noh, enda ja ümbritseva petteks veidi keedetud porgandit ja amps kurki oli ju piisav. Ja kui natuke normaalset soolast süüa, siis ju igati paslik jälle kohe magusale üle minna ja kes see siis nüüd siin ütleb, et kui palju. Ikka palju. Kulus veel jupp aega, kui esimesest põgusast nõiaratta avastusest julgesin astuda sammu olukorra tunnistamiseni. Sellest võitlusest saab täiesti omaette jutu kirjutada. See väärib seda!

Aga ikkagi see viha – kuidas ta koguneb?

Nojah, alguses kui ma veel tegelikult ka tore inimene olin, oli vihal konkreetne äratuntav nimi. See tähendas seda, et ma teadsin, miks ma vihane olen. Peale x koguste viha allaneelamist muutus see anonüümseks teiste tunnetega segatud ja igasuguse otsa ning ääreta olluseks. Maailmaruumi lõpmatuse juures pidi keha siiski lõpuks oma piire tunnetama – täpselt 13 aastat tagasi jaanuari alguses sai anum täis. Saabus paanikahoog. Kõik, kes seda on kogenud, teavad selle õudsust. Kõik, kes seda kogenud pole, neile on tulutu ka seda kirjeldada.

Ma ei saanud veel palju aastaid aru, et see ongi välja elamata tunnete tulemus. Vastupidi, ma arenesin veelgi osavamaks ning suutsin sinna ollusesse juurde suruda ka järjest kasvavad hirmuhood. Iseenesest ju kasulik oskus – kõik ebameeldiv silma alt ära. Aga selgus, et keha võttis tunnete ära peitmise käsklust tõsiselt ning koos halvaga pakiti kokku ka hea. Rõõm, rahulolu, armastus, kirg, mõnus vaba naer – nendest tunnetest ilmajäämine oli selle varjamisaktsiooni hinnaks. Nüüd ma tean, mida tunnevad inimesed, kes võtavad endalt elu. Mulle jäi õnneks mingit imepidi alles TAHE. Meeletu tahe elada ja tulla sellest välja. Usuga on veidi kahtlasemad lood. Tugeva reaalainete hariduse ja meheliku mõtlemisega kaasneb minu puhul selle sõnaga ikka skeptitsism. Aga no pange ennast sellesse olukorda - seisad trepimademel, altpoolt paistab lõputu pimedus, ülaltpoolt tugevate kahtlustega looritatud imeõrn valgusekiir. 
Sealtmaalt sai mulle selgeks, et alati on valik olemas ja vastutus AINULT minul endal. See ei tähenda, et abi ei võiks küsida ega saada. Ei, võib ja tulebki, aga käigusuuna igas hetkes otsustan mina ise.

Viharavi algab viha tunnistamise hetkest.

Selle köögipoolest kirjutan mõnel teisel toredal hetkel, 
praegu on vaja minna õue teist jaanuari tervitama!

Head ja turvalist oma tunnetele otsa vaatamise aastat!

Mulle meeldib kirjutamise vabadus. Lugu number 2 oli mõtteis sootuks teine, aga nagu öeldud, ei mingit klammerdumist. Pealegi on see toortoidusem kui ehk väljagi paistab...

Siinkohal tänan Facebook’i postituse kommenteerijaid – teie mõtted on vägevaks inspiratsiooni allikaks ja mitmete teemade ülestõstatajaks. Nagu näiteks veidrustest. 
Mis asi üldse on veider?  See, mis ühe jaoks on tavalisemast tavalisem, on teise jaoks veidruste tipp, või siis vähemalt piisavalt veider selle „see“ mitte tegemiseks või siis just taotluslikult tegemiseks.  Hoopis isevärki on tervise-või eneseotsinguga kaasnevad veidrused. Kasvõi näiteks sellisel kujul...

Veidrus „Vilde tee jõusaal“

See võis olla 2004.aasta sügistalv, kui minus kerkis esile vajadus saada lähemalt tuttavaks inimsuhtluses toimuvaga. Ajendiks oli mõneti ka mu tolleaegne põneva natuuriga ülemus, kelle jõuline sõnakasutus koos sobiva väljendusviisiga liigutas nende väikest perefirmat hoogsalt kasvule. Ja mind „hea ja halva“ tõe väljaselgitamisele. Ühel hetkel olin ma kirjas konfliktoloogia kursusel, mis erines kõikidest eelnevatest koolitustest mitmeti. Duaalsuse olemus, paradigmade vahetused, lümfiharjutused, Georg Hackenschmidt - need ja paljud teised nähtused trügisid mu teadvusesse ja sissepoolegi ning kujundasid mind igaüks omal erineval moel ja ajal. 

Eriliselt jäi kummitama see seni teenimatult vähe tähelepanu saanud eestlasest  kreeka-rooma raskekaalu maadleja, eriti tema kõrges vanuses sooritatud üle laua hüpped ja muud erakordset jõudu eeldavad vägitükid. Muide, ta on esimene Euroopa meistriks tulnud eestlane ning peale maadluskarjääri lõppu sai temast filosoof ja kirjanik. See, et ta veendunud toortaimetoitlane oli, sellest lugesin alles palju aastaid hiljem. Toona elasin tuttavlikus teadmises, et lihasmassi kasvatamine toimub loomse valgu abil ja et taimetoitlased on kõrendikud. 

Siin ta on: Georg Karl Julius Hackenschmidt





Nii ma jõusaali sattusin. See asus (arvan, et siiani asub) Tallinnas Vilde teel. Täielikuks pühendumiseks kolisin kuuks ajaks Tallinnasse. Jah, siitmaalt tundub enamikele lugu juba natuke veider.

Mul ei ole erilist ruumikirjelduse edasi andmise oskust, aga need nelja nädala trennid möödusid tuhande ja ühe öö muinasjutu filmi tausta väärilises sinimustakuldses salapäras. Minu treeneriks sai Erlend Lõvi. Esimeste trennide järgselt tulin treppidest alla nuttes, autot juhtides sain piduri ja gaasiga veel kuidagi hakkama, aga vasaku jalaga siduri vajutamine oli üks pikk ja korduv oigamine.

Kas peab enda kehale siis nii tegema? 

Ei pea!

Aga mina tahtsin proovida keha iseparandamise võimet, mõningaid piire puudutada ja eelkõige usaldada. See lihaste voolimise masinaid täis imeväike ruum pakkus seda kõike. Ka koostööd kehaga ja võimalust jälgida, kuidas keha erinevad osad koos tööd teevad. Iga detail sai oluliseks, iga liigutus mõtestatuks. Alguses tüütuna tundunud vasaku käe sõrmede treening ajalehtede kortsutamise ja seejärel silumisega omandas tähenduse, niisamuti silda visates üha raskemate ketaste kõhu peal hoidmine ja seejuures kümneni lugemine. Ei mingit hullu pumpamist. Aegajalt pusis meid seal väikses toas kokku 5-6 inimest. Igaüks oma eesmärgiga. Kõik said piisavalt tähelepanu, juhatust, utsitamist. Esmane kohmetus ja tõesti, isegi veider tunne asendusid üsna kiiresti "nii on hetkel väga õige minu jaoks" tundega. 

Kokkuvõtvalt oli see võimas kogemus. See juhatas mu julgust edaspidigi normaalsest veidrusesse laskuma! Elagu veidrused! 

P.S. Hetkel ma jõutreeninguid ei tee, aga tunnen, et mingi osa Hakenschmidt'i ootab minu sees veel välja saamist! :)
 

Ma teen seda kõheldes ja kaheldes, aga ma teen seda. 
Kirjutan sellest, kuidas ma koos toortoiduga kulgen. 
Seda on küsitud, selle vastu on huvi tuntud...aga ma pole valmis olnud. Mulle on siiani tundunud, et paras hetk kirjutamiseks on siis, kui ma olen jõudnud sihile – suurepärase vaimse ja füüsilise enesetundeni. Nojah, aga kuhu jääb siis teel olemise võlu ja valu? See on tegelikult see, mis mind ennast alati kõige rohkem paelub, kuidas jõutakse eesmärgini?  Teiste kogemusi lugedes on mul alati hea meel nende saavutatud tulemuste pärast, aga veelgi erutavam on teada saada, mida nad selleks teinud on, millised karid ja ämbrid läbinud, millest jõudu ja tahet ammutanud. Nendest teadmistest on vägagi abi olnud. Ka selles mõttes, et ei tasu end teistega võrrelda. Igalühel ikka oma tee, koos kõige sinna juurde kuuluvaga – tempost menüüni.  Kasuks tuleb, kui loobuda eesmärki klammerdumisest, vähemalt siis sellest, mis ratsionaalse mõistuse poolt loodud on. Toortoitumine on minu jaoks niikuinii juba mitmel korral tähendanud tavamõistuse jaoks arusaadavast lahtiütlemist.

Ka seoses selle blogi kirjutamisega ei kavatse ma millessegi ega kellessegi klammerduda. Ma kirjutan sellest, mis parasjagu seest tuleb. Kui tuleb. Ja kui ei tule, siis ei kirjuta. Lihtne!

Ausalt öeldes on blogi kirjutamise mootoril ka üks täiesti omakasupüüdlik tahk. Nimelt, ma usun ja loodan, et läbi selle on võimalik vaigistada seda ärevust ja kaastunnet, mis saabub toortoitlase seltskonda maandumisega. Et, kuidas sa püsti seisad; mis meie peame tegema, kui sa nii sööd; kas sa ikka neid ja neid lisandeid võtad jne. Seisan, midagi ei pea tegema, kui vaja, siis võtan jne.

Niisiis, siin ma nüüd olen. Peaaegu juba 2 aastat ninapidi toores toidus. Tavapärane ja igati mõistetav küsimus number üks on...Miks?
Mul ei ole ühtegi tuttavat, kes sööks toortoitu pikemaajaliselt üksnes sellepärast, et lihtsalt midagi uut katsetada. Pole minagi sellest suhtes erand. 

Minu lugu algas 2001.aasta jaanuaris, kui ma ühel heal päeval kokku kukkusin ja koos sellest tekkinud paanikahooga arstide kätte sattusin. Peale põhjalikke uuringuid tunnistati mind terveks...aga terved inimesed ei kuku ju kokku...seega käisin ma veel kümneid tiire mööda erineva erialaga spetsialiste. Terve mis terve! Sellise diagnoosiga saadeti mind lõpuks psühhiaatri juurde. Millegipärast loobusin antidepressantidest. Oleks ma tolles hetkes osanud järgnevat ette näha, poleks see loobumine vast nii kergelt tulnud...
Tagantjärgi tarkusega saan endal diagnoosida alla surutud tunded. Nende väljund on paanikahood, ärevushäire ja depressioon. Ja kuidas see kõik toiduga seotud on? Väga lihtsalt - hoopis lihtsam on oma tunnete peitmine toidu abil. Ja seda ma ka hooga tegin. Hirmul on lisaks suurtele silmadele ka suur magu...

Allakäigutrepp oli minu puhul üsna pikk (olgu etteruttavalt öeldud, et minu üleskäigutrepi mõõdud on sellest otseselt sõltuvad.) Tänu väga heale füüsisele pidas keha kaua vastu. 2008. ja 2009. aasta juunikuud tõid kaasa järgmised suuremad varingud. Siinkohal paljud imestavad, et mismoodi, gild sai ju valmis just siis. Jah, mulle sai selgeks, et lisaks toidule on võimalik kõike matta ka töösse. Edasised aastad on justkui unes - keegi teeb kusagil midagi...ahh see olen mina?
2009.aastal suure nõrkuse tagajärjel (muid sümptome polnud) diagnoositi mul südamelihasepõletik, mille ravimiseks mõeldud rohud ma ära söin. Seejärel tekkinud tugev gastriit oli mulle otsustavaks punktiks. Süüa ma enam õieti midagi ei saanud, rohtude võtmisest keeldusin. Veidi kosusin. Toortoiduni läks veel mõni hea aasta. 

Mul oli perega kõik hästi, mul olid kihvtid loomingulised inimesed ümber, mul oli töökoht, millest ma olin unistanud. Tähelepanu, tunnustused, vastuvõtud, melu.

Aga mul polnud mind ennast, elurõõmu, energiat.

Abi otsimises oli juba tohutut meeleheidet, nii noorelt ei saa olla ju selline inimvare! Kõik need kümmekond ja enam aastat olen ma läbi katsetanud erinevaid eneseabitehnikaid - Silva meetod, Reiki, vabastav hingamine, jooga, afirmatsioonid, koputustehnika jne. (muide, paljusid neist kasutan siiani ja nüüd, kui toidutropp on eest ära võetud, on ka nende toime paremini tunda.)

2012 veebruar. Filmiõhtu gildi ärklisaalis. Aitäh Rainile, kes tõi maale teose "Kahvliga skalpelli vastu"! Ehk siis mõtteid sellest, kuidas end terveks süüa. Olgugi, et see film oli inspireeriv, sai selles õhtus tegelikult määravaks filmi vaatavate inimeste olemus. Liis, Carolyn, Silva, Ivo, Janno, Kristjan, Kalmar. Selles soojas ja helges foonis sai filmi mõju tööle hakata. Leppisime peaaegu tundmatute inimestega kokku, et kohtume regulaarselt raviva toidu kooskokkamiseks ja söömiseks. Ja nii läkski.

Toortoit astus mu ellu.  Lisaks ühistele söögiga katsetamistele läksime inimeste juurde, kelle jaoks see oli loomulik eluviis. Palju uut infot ja uusi maitseid! Jalapealt suure pöörde tegemine ei olnud selles hetkes minu jaoks. Loobusin vaid igasugusest rafineeritud suhkrust.  Kõhuvalud ja äng kestsid. Kust saada abi? Läksin õppima toitumisnõustajaks ja sealsetest teadmistest inspireerituna tegin suvel endale toidutalumatuse testid. Edasisest toiduvalikust jäi välja hea hulk maitsvat, eriti aga kõige ebasobivama näiduga gluteenitooted. 2013. jaanuaris tekkinud kõrvapõletiku tagajärjel ka piimatooted. 

Aga loodetud hüpet paremuse poole ei tulnud. Tulid ärritus ja viha, sest minu jaoks turvalised maitsed olid keelumärgi all.