Jah, sa oled ikka veel aktsioonis, minu sees. Muidugi oleks toredam seda kõike mineviku vormis kirjutada, aga las siis olla nii – praegune hetk koos tasakaalust väljas pärmseenega.

Ma ei hakka siinkohal rääkima selle tasakaalutuse kõikidest erinevatest võimalikest sümptomitest. Väike googeldamine annab uudishimulikule põhjaliku ülevaate nii piltide kui jutu näol. Minul endal on välja pakkuda nii pilt (valgetäpilise selja pildi panen ühel õigel hetkel üles komplektina „enne“ ja „pärast“ :)), kui ka meeleolu muutused, nõrkus jms.

Kui ma esimest korda sattusin lugema üht kirjatükki sellest, mida see meie kehades pesitsev mikroorganism ülekasvu tingimustes põhjustada võib, olin sügavalt ehmunud.  
Milline kole tegelane! 
Veel veidi lugemist/ uurimist ning minu sisse hakkas imbuma arusaam, et too kole tegelane teeb hullupööra tööd minu aitamiseks. Tema seisab ju silmitsi minu magusahimu tagajärgedega – tõeline koristustööde direktor!

Minusugused magusakrõllid arvavad tihti naiivselt, et pärmseent saab erinevate suhkrutega ära petta, noh, et vahetan valge suhkru pruuni vastu ja siis pruuni suhkru puuviljasiirupi vastu ja siirupi banaani vastu. Ja ma ju söön niiiii tervislikult, et kuidas mul üldse saab sellise asjaga muret olla!  Seetõttu on mõistetav, et mulle ei meeldi lugeda ega ka järgida pärmseene ohjamiseks mõeldud tavadieete – seal on väga soovitatav igasuguse magusa eemaldamine menüüst kaheks nädalaks, sh kõik puuviljad. Puuviljatoitlane ilma puuviljadeta...ei kõla väga hästi! Olgu, ma peaks ju need paar nädalat vastu, aga tihtipeale võib näha ka madala puuviljade osakaalu soovitusi edaspidiseks. Ja see mulle ei sobi!

Mis veel aitaks ohjata seda nõiaratast? Kas minu toidus on veel midagi, mis on sellega seotud? Enda arvates olin kõik sedalaadsed toidud ellimineerinud: äädikad, pärm, lisaained, kodukeemia, jahutooted ja suhkrud niikuinii. 
Aga miks ikkagi siis jääb suhkur vereringesse pärmseene toiduks, selle asemel, et minna rakku oma tööd tegema? 
Ma jõudsin tuumani. Vähemalt enda arvates. Vastus ei sobi tavameditsiini arusaamade piiridesse, aga usun, et pärmseene ohjamine on tugevalt seotud suhkru ja rasva kombinatsiooniga – liigne rasv ei lase suhkruid rakku! Aga kui palju on liiast ja kui palju on paras? Sõltub organismi seisundist ja see on iseendale ära tundmiseks. Mina olen seisus, kus misiganes kogus on palju. Usun ja loodan, et minu kombinatsioon töötab minu jaoks parimal viisil ning koristuspealik saab väljateenitud puhkusele minna ! 

NB! Iga inimene on erinev! Õnneks :)  Sellest tulenevalt ei tohiks kusagilt (kas selle kirjatüki) loetut/kuuldut enda peal kergekäeliselt katsetada! Aga ühes võib küll kindel olla - sõber pärmseen on taltsutamiseks ja koostöö tegemiseks, mitte hävitamiseks!

Konfliktoloogia kursuse üheks koolitööks oli  filmi „Viharavi“  vaatamine. Jack Nicholsoni abiga hakkas rulluma lahti tõsiasi, et hea võib olla halb ja halb võib olla hea (sellele äratundmisele jõudmine oli mulle aluseks hinnangute andmisest loobumisele).

Mina tahtsin ka kaua aega hea inimene olla. Kilode kaupa allaneelatud-surutud tunded pakkisid end koos toiduga kokku erinevatesse keha osadesse ja mitte lihtsalt natuke tee pealt eest ära, vaid kõige tagumistesse nurkadesse ja soppidesse, nii kaugele ja sügavale ära, kui vähegi veel võimalik. Ühelt maalt hakkabki tunduma endale ja teistele ka, et tegemist on erakordselt lahke, rõõmsameelse ja ALATI naeratava inimesega. Kui  lihtne on kaaskodanikke ära petta, endast rääkimata...

Kuidas ma sellesse seisu jõudsin?

Väikse lapsena oli  viha käsitlus lihtne – viskad sopaloiku selili ja röögid, vähe suurema ja teisemelisena lendasid asjad ja paukusid uksed (nõuka ajal ei olnud uusi taldrikuid-tasse väga kusagilt võtta, seega läksid kasutusse pehmemad esemed, näiteks toasussid. Mingil moel õnnestus siiski ka nendega ühe toa aken kildudeks visata :)).  20+ vanuses ja kahe lapse emana need moodused enam ju ei sobinud. Enda tunnete täiskasvanulik ja ennast ning teisi austav verbaalne väljendamine vajus sünnitusjärgsete depressioonide sohu. Palju lihtsam oli end taltsaks süüa ja nii ma toidu orjusesse sattusin. Minu kogemuste järgi rahustab-lohutab kõige paremini suhkru ja rasva kombinatsioon. Nii nagu sõltuvused ikka on ka selle juures natukestki rahuldust pakkuvad kogused üha kasvavad. Ühtäkki avastasin, et enamik minu päevasest toidust koosnebki vaid nendest kahest. Null köögivilja, või noh, enda ja ümbritseva petteks veidi keedetud porgandit ja amps kurki oli ju piisav. Ja kui natuke normaalset soolast süüa, siis ju igati paslik jälle kohe magusale üle minna ja kes see siis nüüd siin ütleb, et kui palju. Ikka palju. Kulus veel jupp aega, kui esimesest põgusast nõiaratta avastusest julgesin astuda sammu olukorra tunnistamiseni. Sellest võitlusest saab täiesti omaette jutu kirjutada. See väärib seda!

Aga ikkagi see viha – kuidas ta koguneb?

Nojah, alguses kui ma veel tegelikult ka tore inimene olin, oli vihal konkreetne äratuntav nimi. See tähendas seda, et ma teadsin, miks ma vihane olen. Peale x koguste viha allaneelamist muutus see anonüümseks teiste tunnetega segatud ja igasuguse otsa ning ääreta olluseks. Maailmaruumi lõpmatuse juures pidi keha siiski lõpuks oma piire tunnetama – täpselt 13 aastat tagasi jaanuari alguses sai anum täis. Saabus paanikahoog. Kõik, kes seda on kogenud, teavad selle õudsust. Kõik, kes seda kogenud pole, neile on tulutu ka seda kirjeldada.

Ma ei saanud veel palju aastaid aru, et see ongi välja elamata tunnete tulemus. Vastupidi, ma arenesin veelgi osavamaks ning suutsin sinna ollusesse juurde suruda ka järjest kasvavad hirmuhood. Iseenesest ju kasulik oskus – kõik ebameeldiv silma alt ära. Aga selgus, et keha võttis tunnete ära peitmise käsklust tõsiselt ning koos halvaga pakiti kokku ka hea. Rõõm, rahulolu, armastus, kirg, mõnus vaba naer – nendest tunnetest ilmajäämine oli selle varjamisaktsiooni hinnaks. Nüüd ma tean, mida tunnevad inimesed, kes võtavad endalt elu. Mulle jäi õnneks mingit imepidi alles TAHE. Meeletu tahe elada ja tulla sellest välja. Usuga on veidi kahtlasemad lood. Tugeva reaalainete hariduse ja meheliku mõtlemisega kaasneb minu puhul selle sõnaga ikka skeptitsism. Aga no pange ennast sellesse olukorda - seisad trepimademel, altpoolt paistab lõputu pimedus, ülaltpoolt tugevate kahtlustega looritatud imeõrn valgusekiir. 
Sealtmaalt sai mulle selgeks, et alati on valik olemas ja vastutus AINULT minul endal. See ei tähenda, et abi ei võiks küsida ega saada. Ei, võib ja tulebki, aga käigusuuna igas hetkes otsustan mina ise.

Viharavi algab viha tunnistamise hetkest.

Selle köögipoolest kirjutan mõnel teisel toredal hetkel, 
praegu on vaja minna õue teist jaanuari tervitama!

Head ja turvalist oma tunnetele otsa vaatamise aastat!