Lugu Nr 7. Tänan, aga ma ei soovi enam üleval hoida süsteemi, kus perearst väidab, et rinnapiim on piimatoode!

Inspiratsiooni kirjutamiseks sain seekord Leisi Lapikoja kirgi kütnud postitusest ausa väikeettevõtluse võimalikkusest kodumail. Kõigepealt suur tänu autorile teema ülesvõtmise eest! Soovitan soojalt lugeda tema 29.jaanuari postitust.
See kõik on nii tuttav ja omal nahal läbikogetud ning ma olen temaga igati päri. Enda kogemusest saan lisada juurde olukorra, mis juhtub siis, kui töökuse ja aususe hinnaks tervis satub olema. No ja mitte lihtsalt nohu ega köha, vaid kapitaalsem kokkuvarisemine.

Nii ja kuidas edasi? Vingumine ja hädaldamine mulle ei istu, kui on jama, siis tuleb liikuda lahenduse leidmise suunas. Igasugused arstiabi garantiid peaksid ju mulle kehtima, sest kõik küsitud maksud on makstud õiges mahus ja õigel ajal. Õige pea saabus selgus, aga ainult selles osas, et alanud on lõpmatusena tunduv tee. Lugematu arv kordi igasuguste masinate all, peal ja vahel olemisi ei toonud lahendust. Mind tunnistati tervemast tervemaks. Iseenesest ju suurepärane uudis, aga millest pole kasu olukorras, kus kätt ja jalga ka tõsta ei jõua.

Minu patsiendikaardi paksus ajas iga järgnenud tohtri üha rohkem segadusse ja polkovniku lese sündroomi kahtlustusega võisin juba ette arvestada. Kogu selle möllu sees kohtusin ka tegelikult ju väga sümpaatsete tohtritega ja mingil hetkel hakkasin aduma, et nemad polegi milleski süüdi, tegelikult pole keegi milleski süüdi...lihtsalt ajajärk on selline pöördeline, võiks isegi öelda, et vanu paradigmasid lõhki käristav. Kõik need arstid praktiseerivad seda, mida neile on koolis õpetatud, valdav osa neist on lisaks ka targad (need ei ole teps mitte pelgalt linnalegendid, et vaktsiiniosakonna tohtrid juba palju aastaid tagasi oma suguvõsa lapsi vaktsineerida ei riskinud...jne). Kahjuks jääb paljudel juhtudel puudu julgusest. Julgusest tunnistada, et kui üks ajastu on ennast oma võtetega ammendanud, isegi juba endale vastu töötama hakanud, on aeg muutusteks. Kõige kurioossem oli selles kadalipus ühe arsti tunnistus mulle, et nad ei tohi oma kabinetis hoida küünlaid, sest see on liialt esoteerilise maiguga...alleaa.

Jah, kogu see raskekahurvägi kardab esoteerikat nagu tuld. Mida ei näe, pole olemas. Lihtne. Nii on väitnud minugi ratsionaalne meel, matemaatika-majandusalane haridus takka kiitmas. Aga võta näpust! Imesid juhtub. Näpust kinni võtjaks oli seekord täiesti tavalise akadeemilise meditsiiharidusega arst, kelle ma siinkohal suurima rõõmuga nimeliselt ära nimetan: Dr.Riina Raudsik. Ma ei tea, kust tuleb tema ekstraannus julgust ja südame soojust, aga Jüri perearstikeskuse juhatajana teeb ta sealses keskkonnas ja oma loengute kaudu üle Eesti tööd, mida on raske ülehinnata. Tean, et temasuguseid müüdimurdjaid on meil õnneks veel ja siinkohal kõigile tänud ja jaksu edaspidiseks!

Selleks ajaks olin ma muidugi enda ümber koondanud teisigi inimesi, kes oskasid mulle arusaadavas keeles selgeks teha inimloomuse ja –keha tegeliku toimimise reegleid. Suured tänud siinjuures Mercedes Merimaa ja Anatol Sügis! Üks keemik ja teine füüsik – selliste teadlastega on lausa lust ELU avastada! 
Et pusle päris kokku panna, õppisin poolteist aastat inimkeha anatoomiat ning toitumise seost erinevate haigustega. Nii hakkas minu silme ees lahti rulluma tõsiasi, et keha on tervik ja et igale füüsilisele haigusele eelneb muutus ehk siis tasakaalutus vaimses plaanis. Ja lõppkokkuvõttes tugineb kõik valitsevatele hoiakutele-mõtetele-tunnetele. Noh, ja selle teadmisega on selge, et vastutus tuleb endale võtta ja asjaga tegelema hakata. Mida ma teen siiani ja järjest suurem rõõmuga, sest tulemused hakkavad vaikselt, aga kindlalt tulema.

Need mõtted otsustasin kirja panna aga seetõttu, et nii nagu ma oma loengutel ikka ja jälle ütlen, pole mõtet raisata oma energiat süsteemi süüdistamisele, küll aga tuleb võtta aeg ja vastutus, et muudatusi eelkõige ise ellu viia ja arstkond sellesse parimal moel ja kombinatsioonis kaasa haarata. Sest kui igaüks meist saab järjest enam teadlikuks sellest, mida keha paranemiseks tegelikult vajab, siis me ei pea kannatades ootama seda vähemalt paarikümmet aastat, mis meditsiinihariduse toimivaks reformiks nii või teisiti kulub.

NB! See ei ole üleskutse arstiabi eiramisele, vaid oma õiguste, kohustuste ja võimaluste selgemale teadvustamisele ning seeläbi paremale koostööle kõikide suurepäraste tarkade arstidega!

Tänuga,
Herdis