Ma ei ole ammu oma toortoidu teekonnast kirjutanud, kuigi jagamisväärset on olnud uskumatult palju, aga ju siis need täistuuridel tormlevad energiad ongi tahtnud minuga pikalt üksi olla. Aga mis siis pärast suitsuvorsti jupi söömist ikkagi saanud on :) Jah, eelmisel kevadel ehk minu viiendal toortoidu aastal otsustasin, et lasen toiduteemad täiesti vabale kulgemisele jälgides oma keha soove erilise tähelepanuga. Olin valmis isegi selleks, et grilliõhtutel tõstan lõpuks ka searibi ette. Seda aga ei juhtunudki. Aasta jooksul sõin lisaks suurtele puu- ja köögivilja kogustele ühel korral kohaliku taluniku kasvatatud kalkuniliha, mõnel korral kohalikku suitsukala, räimed tomatis konservi, killukese maailma parimat Sepa mahetalu sõira, kausi jäätist ja kodujuustu, paki Komeedi komme ja kõik. Ma nautisin neid toidukordasid sajaga! See on lihtsalt vägev, kuidas meelestatus mängib meie seedeorganite töös niivõrd suurt rolli. Kiiresti, tähelepanuta ja muremõtteis süües paneme me kehale vastutuse ja tohutu koorma kogu sisse visatud „last“ kuidagi soolestikust läbi vinnata, samas aeglaselt nautides, tänutunde ja täieliku kohalolekuga põhjalikult närides toimetatakse iga asi vajalikku kohta optimaalse energiakuluga. Ma olen väga tänulik selle aasta eest, sest see on viinud mind iseendale suure sammu lähemale ja imelikul kombel on toidus selles suur roll olnud. Minu õppetunnid sellest perioodist:
0 Comments
|
Arhiiv
June 2017
Kategooriad |