Mulle meeldib kirjutamise vabadus. Lugu number 2 oli mõtteis sootuks teine, aga nagu öeldud, ei mingit klammerdumist. Pealegi on see toortoidusem kui ehk väljagi paistab...

Siinkohal tänan Facebook’i postituse kommenteerijaid – teie mõtted on vägevaks inspiratsiooni allikaks ja mitmete teemade ülestõstatajaks. Nagu näiteks veidrustest. 
Mis asi üldse on veider?  See, mis ühe jaoks on tavalisemast tavalisem, on teise jaoks veidruste tipp, või siis vähemalt piisavalt veider selle „see“ mitte tegemiseks või siis just taotluslikult tegemiseks.  Hoopis isevärki on tervise-või eneseotsinguga kaasnevad veidrused. Kasvõi näiteks sellisel kujul...

Veidrus „Vilde tee jõusaal“

See võis olla 2004.aasta sügistalv, kui minus kerkis esile vajadus saada lähemalt tuttavaks inimsuhtluses toimuvaga. Ajendiks oli mõneti ka mu tolleaegne põneva natuuriga ülemus, kelle jõuline sõnakasutus koos sobiva väljendusviisiga liigutas nende väikest perefirmat hoogsalt kasvule. Ja mind „hea ja halva“ tõe väljaselgitamisele. Ühel hetkel olin ma kirjas konfliktoloogia kursusel, mis erines kõikidest eelnevatest koolitustest mitmeti. Duaalsuse olemus, paradigmade vahetused, lümfiharjutused, Georg Hackenschmidt - need ja paljud teised nähtused trügisid mu teadvusesse ja sissepoolegi ning kujundasid mind igaüks omal erineval moel ja ajal. 

Eriliselt jäi kummitama see seni teenimatult vähe tähelepanu saanud eestlasest  kreeka-rooma raskekaalu maadleja, eriti tema kõrges vanuses sooritatud üle laua hüpped ja muud erakordset jõudu eeldavad vägitükid. Muide, ta on esimene Euroopa meistriks tulnud eestlane ning peale maadluskarjääri lõppu sai temast filosoof ja kirjanik. See, et ta veendunud toortaimetoitlane oli, sellest lugesin alles palju aastaid hiljem. Toona elasin tuttavlikus teadmises, et lihasmassi kasvatamine toimub loomse valgu abil ja et taimetoitlased on kõrendikud. 

Siin ta on: Georg Karl Julius Hackenschmidt





Nii ma jõusaali sattusin. See asus (arvan, et siiani asub) Tallinnas Vilde teel. Täielikuks pühendumiseks kolisin kuuks ajaks Tallinnasse. Jah, siitmaalt tundub enamikele lugu juba natuke veider.

Mul ei ole erilist ruumikirjelduse edasi andmise oskust, aga need nelja nädala trennid möödusid tuhande ja ühe öö muinasjutu filmi tausta väärilises sinimustakuldses salapäras. Minu treeneriks sai Erlend Lõvi. Esimeste trennide järgselt tulin treppidest alla nuttes, autot juhtides sain piduri ja gaasiga veel kuidagi hakkama, aga vasaku jalaga siduri vajutamine oli üks pikk ja korduv oigamine.

Kas peab enda kehale siis nii tegema? 

Ei pea!

Aga mina tahtsin proovida keha iseparandamise võimet, mõningaid piire puudutada ja eelkõige usaldada. See lihaste voolimise masinaid täis imeväike ruum pakkus seda kõike. Ka koostööd kehaga ja võimalust jälgida, kuidas keha erinevad osad koos tööd teevad. Iga detail sai oluliseks, iga liigutus mõtestatuks. Alguses tüütuna tundunud vasaku käe sõrmede treening ajalehtede kortsutamise ja seejärel silumisega omandas tähenduse, niisamuti silda visates üha raskemate ketaste kõhu peal hoidmine ja seejuures kümneni lugemine. Ei mingit hullu pumpamist. Aegajalt pusis meid seal väikses toas kokku 5-6 inimest. Igaüks oma eesmärgiga. Kõik said piisavalt tähelepanu, juhatust, utsitamist. Esmane kohmetus ja tõesti, isegi veider tunne asendusid üsna kiiresti "nii on hetkel väga õige minu jaoks" tundega. 

Kokkuvõtvalt oli see võimas kogemus. See juhatas mu julgust edaspidigi normaalsest veidrusesse laskuma! Elagu veidrused! 

P.S. Hetkel ma jõutreeninguid ei tee, aga tunnen, et mingi osa Hakenschmidt'i ootab minu sees veel välja saamist! :)
 

Ma teen seda kõheldes ja kaheldes, aga ma teen seda. 
Kirjutan sellest, kuidas ma koos toortoiduga kulgen. 
Seda on küsitud, selle vastu on huvi tuntud...aga ma pole valmis olnud. Mulle on siiani tundunud, et paras hetk kirjutamiseks on siis, kui ma olen jõudnud sihile – suurepärase vaimse ja füüsilise enesetundeni. Nojah, aga kuhu jääb siis teel olemise võlu ja valu? See on tegelikult see, mis mind ennast alati kõige rohkem paelub, kuidas jõutakse eesmärgini?  Teiste kogemusi lugedes on mul alati hea meel nende saavutatud tulemuste pärast, aga veelgi erutavam on teada saada, mida nad selleks teinud on, millised karid ja ämbrid läbinud, millest jõudu ja tahet ammutanud. Nendest teadmistest on vägagi abi olnud. Ka selles mõttes, et ei tasu end teistega võrrelda. Igalühel ikka oma tee, koos kõige sinna juurde kuuluvaga – tempost menüüni.  Kasuks tuleb, kui loobuda eesmärki klammerdumisest, vähemalt siis sellest, mis ratsionaalse mõistuse poolt loodud on. Toortoitumine on minu jaoks niikuinii juba mitmel korral tähendanud tavamõistuse jaoks arusaadavast lahtiütlemist.

Ka seoses selle blogi kirjutamisega ei kavatse ma millessegi ega kellessegi klammerduda. Ma kirjutan sellest, mis parasjagu seest tuleb. Kui tuleb. Ja kui ei tule, siis ei kirjuta. Lihtne!

Ausalt öeldes on blogi kirjutamise mootoril ka üks täiesti omakasupüüdlik tahk. Nimelt, ma usun ja loodan, et läbi selle on võimalik vaigistada seda ärevust ja kaastunnet, mis saabub toortoitlase seltskonda maandumisega. Et, kuidas sa püsti seisad; mis meie peame tegema, kui sa nii sööd; kas sa ikka neid ja neid lisandeid võtad jne. Seisan, midagi ei pea tegema, kui vaja, siis võtan jne.

Niisiis, siin ma nüüd olen. Peaaegu juba 2 aastat ninapidi toores toidus. Tavapärane ja igati mõistetav küsimus number üks on...Miks?
Mul ei ole ühtegi tuttavat, kes sööks toortoitu pikemaajaliselt üksnes sellepärast, et lihtsalt midagi uut katsetada. Pole minagi sellest suhtes erand. 

Minu lugu algas 2001.aasta jaanuaris, kui ma ühel heal päeval kokku kukkusin ja koos sellest tekkinud paanikahooga arstide kätte sattusin. Peale põhjalikke uuringuid tunnistati mind terveks...aga terved inimesed ei kuku ju kokku...seega käisin ma veel kümneid tiire mööda erineva erialaga spetsialiste. Terve mis terve! Sellise diagnoosiga saadeti mind lõpuks psühhiaatri juurde. Millegipärast loobusin antidepressantidest. Oleks ma tolles hetkes osanud järgnevat ette näha, poleks see loobumine vast nii kergelt tulnud...
Tagantjärgi tarkusega saan endal diagnoosida alla surutud tunded. Nende väljund on paanikahood, ärevushäire ja depressioon. Ja kuidas see kõik toiduga seotud on? Väga lihtsalt - hoopis lihtsam on oma tunnete peitmine toidu abil. Ja seda ma ka hooga tegin. Hirmul on lisaks suurtele silmadele ka suur magu...

Allakäigutrepp oli minu puhul üsna pikk (olgu etteruttavalt öeldud, et minu üleskäigutrepi mõõdud on sellest otseselt sõltuvad.) Tänu väga heale füüsisele pidas keha kaua vastu. 2008. ja 2009. aasta juunikuud tõid kaasa järgmised suuremad varingud. Siinkohal paljud imestavad, et mismoodi, gild sai ju valmis just siis. Jah, mulle sai selgeks, et lisaks toidule on võimalik kõike matta ka töösse. Edasised aastad on justkui unes - keegi teeb kusagil midagi...ahh see olen mina?
2009.aastal suure nõrkuse tagajärjel (muid sümptome polnud) diagnoositi mul südamelihasepõletik, mille ravimiseks mõeldud rohud ma ära söin. Seejärel tekkinud tugev gastriit oli mulle otsustavaks punktiks. Süüa ma enam õieti midagi ei saanud, rohtude võtmisest keeldusin. Veidi kosusin. Toortoiduni läks veel mõni hea aasta. 

Mul oli perega kõik hästi, mul olid kihvtid loomingulised inimesed ümber, mul oli töökoht, millest ma olin unistanud. Tähelepanu, tunnustused, vastuvõtud, melu.

Aga mul polnud mind ennast, elurõõmu, energiat.

Abi otsimises oli juba tohutut meeleheidet, nii noorelt ei saa olla ju selline inimvare! Kõik need kümmekond ja enam aastat olen ma läbi katsetanud erinevaid eneseabitehnikaid - Silva meetod, Reiki, vabastav hingamine, jooga, afirmatsioonid, koputustehnika jne. (muide, paljusid neist kasutan siiani ja nüüd, kui toidutropp on eest ära võetud, on ka nende toime paremini tunda.)

2012 veebruar. Filmiõhtu gildi ärklisaalis. Aitäh Rainile, kes tõi maale teose "Kahvliga skalpelli vastu"! Ehk siis mõtteid sellest, kuidas end terveks süüa. Olgugi, et see film oli inspireeriv, sai selles õhtus tegelikult määravaks filmi vaatavate inimeste olemus. Liis, Carolyn, Silva, Ivo, Janno, Kristjan, Kalmar. Selles soojas ja helges foonis sai filmi mõju tööle hakata. Leppisime peaaegu tundmatute inimestega kokku, et kohtume regulaarselt raviva toidu kooskokkamiseks ja söömiseks. Ja nii läkski.

Toortoit astus mu ellu.  Lisaks ühistele söögiga katsetamistele läksime inimeste juurde, kelle jaoks see oli loomulik eluviis. Palju uut infot ja uusi maitseid! Jalapealt suure pöörde tegemine ei olnud selles hetkes minu jaoks. Loobusin vaid igasugusest rafineeritud suhkrust.  Kõhuvalud ja äng kestsid. Kust saada abi? Läksin õppima toitumisnõustajaks ja sealsetest teadmistest inspireerituna tegin suvel endale toidutalumatuse testid. Edasisest toiduvalikust jäi välja hea hulk maitsvat, eriti aga kõige ebasobivama näiduga gluteenitooted. 2013. jaanuaris tekkinud kõrvapõletiku tagajärjel ka piimatooted. 

Aga loodetud hüpet paremuse poole ei tulnud. Tulid ärritus ja viha, sest minu jaoks turvalised maitsed olid keelumärgi all.