Lugu Nr 6. Lihtsalt.

Tänan sõber O., et mind „pastakat“ haarama inspireerisid!

Pikka aega pole avalikult ridagi kirjutanud, sest omaette on olnud turvalisem.
Turvalisem uskuda ja mitteuskuda, kõvasti kahelda ja katsetada, endamaks saada.

Lahe on vaadata, kuidas ümberringi käib umbes sama kulgemine. Ju siis on aeg küps. Skeptikuist vormuvad need kõige tulihingelisemad asja edasiviijad. Mõni ütleb sust lahti ka, et liiga lillelapseks oled kätte läinud. Või suisa emotsionaalselt tasakaalutuks. See on vastikult valus, sest äkki on seal veidi tõde. Või siis vähemalt kõigile jaguvat õigust. Aga valu surub sind koolipinki, nõuab äratundmist ja auga välja teenitud vabadust. Lükka ainult rind ette ja astu läbi. Kui julged. Kui mitte, siis vaigistamiseks sobivad narkotsid: endises headuses töötab suhkur (eriti see valge), aga sobivad ka suits, alkohol, helendav ekraan jm. meelemürgid.

Kui valida vabadus, on siingi abimehi hulgi: sügav hingamine, kohal olemine, paastumine jne. Raske ja ebamäärase vastutuse teeb paremini tajutavaks ja kergemaks ka kergem toit.

Toortoit särab ja õitseb endiselt minu igas päevas. Rütm on sees, vabadust rohkem, hirmusid vähem. Üha enam saab selgeks toidu mõju selge ületähtsustamine (ka minu enda poolt). Söö või raudnaelu, kui kanalid puhtad ja tunnetus paigas. Kui selle puhtusega on nagu on, siis töötlemata toit on kindel abiline. Koristab ja laeb nii et mürtsub.

Hirmujutud vitamiinide jt oluliste asjade puudustest ongi Hirmu Jutud. Nojah, istume siis maha ja kuulame neid. Esimene jutt võibolla räägib sellest, et hirmu taha peitub võime keha tegelikke soove mõista. Teine jutt annab teada, et puudujääkide peamine tekitaja ongi hirm ise. Kolmandast kostub välja see teada tuntud suurte silmade lugu. Neljas paneb käed puusa ja käsutab kõikvõimalikke proove ja analüüse tegema, et kas siis saaks lõpuks rahu majja! Viies, kuues ja seitsmes sellest kambast kuulutavad, et nii oli, on ja jääb.  Ja nii ongi. Hirmu tekitavaid olukordi jääb alatiseks olema, see, mis muutuda saab, on reageering neile. Koge või põgene! Ja anna endale armu. Mõningad põgenemised teevad ehk selle järgmise kogemise teadlikumaks. Ja kui ei teegi, siis on see lihtsalt üks põgenemine, millel pole argpükslusega midagi tegemist. Ja üleüldse pole miski vale ega õige. On vaid Minaks olemine.