|
Kes ja miks
|
|
Kes ma olen?
Äkki moodne kunksmoor. Nii ma ennast tunnengi, kui krunni kuklasse sättides järjekordsele korilusele suundun - metsa, põllule, mere äärde. Mõne taimega esmakordselt kohtudes süttib minus kirg...kas uus sõber on söödav, mida ta sisaldab, kuidas mõjub, kuidas säilitada saab? Sisemise alkeemiku juhatusel ongi minu toidulaual üha rohkem puulehti, metsikuid taimi, umbrohtusid ja lilleõisi. Ja nii juba rohkem kui 15 aastat. Järjest kasvava teadlikkusega ja üha juurde õppides. |
|
Kuidas ma jõudsin toortoiduni?
Minu ümbersünd algas 2001. aasta jaanuaris, kui ma ühel heal päeval kokku kukkusin ja koos sellest tekkinud paanikahooga arstide kätte sattusin. Peale põhjalikke uuringuid tunnistati mind terveks...aga terved inimesed ei kuku ju kokku...seega käisin ma veel kümneid tiire mööda erineva eriala spetsialiste. Terve mis terve! Sellise diagnoosiga saadeti mind lõpuks psühhiaatri juurde. Loobusin antidepressantidest iseenda aitamise kasuks.
Tagantjärgi tarkusega saangi endal diagnoosida alla surutud tunded. Nende väljund on paanikahood, ärevushäire ja depressioon. Ja kuidas see kõik toiduga seotud on? Väga lihtsalt - hoopis lihtsam on oma tunnete peitmine toidu abil. Ja seda ma ka hooga tegin. Hirmul on lisaks suurtele silmadele ka suur magu.
Allakäigutrepp oli minu puhul üsna pikk (olgu etteruttavalt öeldud, et minu üleskäigutrepi mõõdud on sellest otseselt sõltuvad.) Tänu väga heale füüsisele pidas keha kaua vastu. 2008. ja 2009. aasta juunikuud tõid kaasa järgmised suuremad varingud. Siinkohal paljud imestavad, et mismoodi, meeskonnatööna loodud Maarja-Magdaleena gild sai ju valmis just siis. Jah, mulle sai selgeks, et lisaks toidule on võimalik kõike matta ka töösse, aga hind selles eest on oi kui kõrge ja valus. Edasised aastad on justkui unes - keegi teeb kusagil midagi...ahh see olen mina?
2009.aastal suure nõrkuse tagajärjel (muid sümptome polnud) diagnoositi mul südamelihasepõletik, mille ravimiseks mõeldud kanged sünteetilised rohud ma viimases hädas ära söin. Seejärel tekkinud tugev gastriit oli mulle otsustavaks punktiks. Süüa ma enam õieti midagi ei saanud, rohtude võtmisest keeldusin. Veidi kosusin. Toortoiduni läks veel mõni hea aasta.
Mul oli perega kõik hästi, mul olid kihvtid loomingulised inimesed ümber, mul oli töökoht, millest ma olin unistanud. Tähelepanu, tunnustused, vastuvõtud, melu....aga mul polnud enam mind ennast, elurõõmu, energiat.
Abi otsimises oli juba tohutut meeleheidet, nii noorelt ei saa olla ju selline inimvare! Kõik need kümmekond ja enam aastat olen ma läbi katsetanud erinevaid eneseabitehnikaid - Silva meetod, Reiki, vabastav hingamine, jooga, afirmatsioonid, koputustehnika jne. (muide, paljusid neist kasutan siiani ja nüüd, kui toidutropp on eest ära võetud, on ka nende toime paremini tunda.)
Pöördepunktiks sai 2012.aasta veebruar, kui toimus filmiõhtu gildi ärklisaalis. Aitäh Rain Vainik'ule, kes tõi maale teose "Kahvliga skalpelli vastu"! Ehk siis mõtteid sellest, kuidas end terveks süüa. Olgugi, et see film oli inspireeriv, sai selles õhtus tegelikult määravaks filmi vaatavate inimeste olemus. Liis, Carolyn, Silva, Ivo, Janno, Kristjan, Kalmar. Selles soojas ja helges foonis sai filmi mõju tööle hakata. Leppisime peaaegu tundmatute inimestega kokku, et kohtume regulaarselt raviva toidu kooskokkamiseks ja söömiseks. Ja nii läkski...toortoit astus mu ellu, et jääda.
Praeguseks ma tunnen, et minu missiooniks on toetada inimesi tasakaalu, rõõmu ja armastuse ülesleidmisel iseenda seest. Seda teekonda saadavad terviklik toit, metsikud taimed ja ühendus loodusega.
Tänan südamest!
Minu ümbersünd algas 2001. aasta jaanuaris, kui ma ühel heal päeval kokku kukkusin ja koos sellest tekkinud paanikahooga arstide kätte sattusin. Peale põhjalikke uuringuid tunnistati mind terveks...aga terved inimesed ei kuku ju kokku...seega käisin ma veel kümneid tiire mööda erineva eriala spetsialiste. Terve mis terve! Sellise diagnoosiga saadeti mind lõpuks psühhiaatri juurde. Loobusin antidepressantidest iseenda aitamise kasuks.
Tagantjärgi tarkusega saangi endal diagnoosida alla surutud tunded. Nende väljund on paanikahood, ärevushäire ja depressioon. Ja kuidas see kõik toiduga seotud on? Väga lihtsalt - hoopis lihtsam on oma tunnete peitmine toidu abil. Ja seda ma ka hooga tegin. Hirmul on lisaks suurtele silmadele ka suur magu.
Allakäigutrepp oli minu puhul üsna pikk (olgu etteruttavalt öeldud, et minu üleskäigutrepi mõõdud on sellest otseselt sõltuvad.) Tänu väga heale füüsisele pidas keha kaua vastu. 2008. ja 2009. aasta juunikuud tõid kaasa järgmised suuremad varingud. Siinkohal paljud imestavad, et mismoodi, meeskonnatööna loodud Maarja-Magdaleena gild sai ju valmis just siis. Jah, mulle sai selgeks, et lisaks toidule on võimalik kõike matta ka töösse, aga hind selles eest on oi kui kõrge ja valus. Edasised aastad on justkui unes - keegi teeb kusagil midagi...ahh see olen mina?
2009.aastal suure nõrkuse tagajärjel (muid sümptome polnud) diagnoositi mul südamelihasepõletik, mille ravimiseks mõeldud kanged sünteetilised rohud ma viimases hädas ära söin. Seejärel tekkinud tugev gastriit oli mulle otsustavaks punktiks. Süüa ma enam õieti midagi ei saanud, rohtude võtmisest keeldusin. Veidi kosusin. Toortoiduni läks veel mõni hea aasta.
Mul oli perega kõik hästi, mul olid kihvtid loomingulised inimesed ümber, mul oli töökoht, millest ma olin unistanud. Tähelepanu, tunnustused, vastuvõtud, melu....aga mul polnud enam mind ennast, elurõõmu, energiat.
Abi otsimises oli juba tohutut meeleheidet, nii noorelt ei saa olla ju selline inimvare! Kõik need kümmekond ja enam aastat olen ma läbi katsetanud erinevaid eneseabitehnikaid - Silva meetod, Reiki, vabastav hingamine, jooga, afirmatsioonid, koputustehnika jne. (muide, paljusid neist kasutan siiani ja nüüd, kui toidutropp on eest ära võetud, on ka nende toime paremini tunda.)
Pöördepunktiks sai 2012.aasta veebruar, kui toimus filmiõhtu gildi ärklisaalis. Aitäh Rain Vainik'ule, kes tõi maale teose "Kahvliga skalpelli vastu"! Ehk siis mõtteid sellest, kuidas end terveks süüa. Olgugi, et see film oli inspireeriv, sai selles õhtus tegelikult määravaks filmi vaatavate inimeste olemus. Liis, Carolyn, Silva, Ivo, Janno, Kristjan, Kalmar. Selles soojas ja helges foonis sai filmi mõju tööle hakata. Leppisime peaaegu tundmatute inimestega kokku, et kohtume regulaarselt raviva toidu kooskokkamiseks ja söömiseks. Ja nii läkski...toortoit astus mu ellu, et jääda.
Praeguseks ma tunnen, et minu missiooniks on toetada inimesi tasakaalu, rõõmu ja armastuse ülesleidmisel iseenda seest. Seda teekonda saadavad terviklik toit, metsikud taimed ja ühendus loodusega.
Tänan südamest!
