Oksaalhape ja tema soolad on taimedes küllalt levinud koostiskomponendid. Neid leidub spinatis, oblikates, jänesekapsas, maltsades, rabarberis, lehtpeedis, laukudes, mooniseemnetes, tähtviljas jne. Jookidest leidub tees ja kakaos ja siit edasi ka osades šokolaadides. Kevadistes rabarberi lehtedes ja leherootsudes on oblikhapet mõõdukalt, suvistes aga rohkesti. Oblikhapet sisaldavaid taimi võib süüa kevadel, kui taimed on noored, suvel ei tohiks neid enam süüa. Liigne oblikhape võib tugeva happena imendudes põhjustada vere pH langust ja seeläbi häirida mõnede ensüümide tööd, rääkimata sellest, et ta takistab kaltsiumi, magneesiumi, raua ja vase imendumist soolest. Oblikhape seob verest kaltsiumi, millega häirib kaltsiumi tasakaalu veres, mis omakorda võib põhjustada pulsi aeglustumist, peapööritust, lihaste krampe kuni hingamisraskuste ja südametöö häireteni.
Vitamiin C ja rohelistes lehtedes olev foolhape hävivad keetmisel, mitte aga selline tugevalt happeline ühend nagu oblikhape. Oblikhapet sisaldava rabarberimahlaga võib suurepäraselt marineerida liha, sest ta on tugevam orgaaniline hape kui äädikhape.
Rabarberis leidub koos oblikhappega veel õun- ja sidrunhapet. Oblikhape seob eriti ahnelt kaltsiumi, seega rohke rabarberi, spinati, lehtpeedi söömine võib põhjustada neerudes või põies kaltsiumoksalaatkivide teket. Oblikhapperikkaid taimi ei tohiks tarbida maohaavandite ja osteoporoosi puhul. Oblikhapet tekib ka inimorganismis, eriti siis kui liialdada vitamiin C manustamisega. Organismist viiakse see välja kaltsiumsoolana. Oblikhapperikkaid toite peaks sööma mõistlikkuse piires ja soovitav on neid süüa koos vedelate piimatoodetega - piimas olev kaltsium neutraliseerib oblikhappe. Ärge tarbige rabarberit enam pärast jaanipäeva.
